Viimase 30 aasta jooksul oleme ehitanud Eestit kui miljoni ego riiki. Meid on õpetatud mõtlema riigist kui haldusaparaadist, mida võib teravkeelsemalt nimetada ka bürokraatia diktatuuriks.
Tunneme seda bürokraatia diktatuuri eriti siis, kui riik (kes või mis see õieti on?) jälle mõnele sektorile uue ja hullema seaduse tahab kehtestada. Näiteks on viimasel ajal hambusse võetud hoiu-laenuühistud. Ja meediagi, olles klikkide peal väljas ja harjumuspäraselt pealiskaudne, kajastab asja tavapärases stiilis, et kõik on valesti ja halvasti.
Aga mis oleks, kui võtaks hoiu-laenuühistute kogemuse eeskujuks Eesti Vabariigi ehitamisel. Nii nagu hoiu-laenuühistud, tollase nimetusega ühispangad, olid Eesti Vabariigi majanduse ja rahanduse aluseks enne teist maailmasõda.
Muide, riik on ju kodanike kõige suurem ühistu ja kodanikud selle liikmed. Seetõttu oleks selline lähenemine igati mõistuspärane. Riik mitte haldus- ja bürokraatiaaparaadi, vaid riik kodanike suure ühistegevusena!
Mida ma täpsemalt silmas pean, kui ütlen, et võtame Eesti riigi ehitamisel eeskujuks hoiu-laenuühistud? Aga seda, et minu juhitud Tartu hoiu-laenuühistu liikmed võtsid kätte ja 2014. aastal tegi juhtkond otsuse ning asutas ühistu tütarettevõtte Eesti Ühistuenergia OÜ, mis omakorda omandas 54 aastaks hoonestusõiguse ühes ehituslubadega Ida-Virumaale Kiviõli linna lähedale viie tuulikuga tuulepargi rajamiseks. Peale vankumatu tahte püstitatud eesmärk saavutada polnud meil alustamiseks midagi.
Alguses tuli raha vähe, kuid tuulepargi kerkides kasvas liikmete eneseusaldus ja veendumus eesmärgi saavutamise võimalikkusse. Seitsme aastaga rajasime ühiselt tuulikupargi: esmalt juurdepääsuteed, siis tuulikute vundamendid, 13 kilomeetrit õhuliine tuulikupargist alajaama, alajaama enda ja lõpuks vedasime paika viis 100meetrise tornikõrgusega suurt tuulikut, igaühe tootmisvõimsus kaks megavatti.
Viimane katsumus oli tuulikupargi paberimajanduse kooskõlastamine riiklikus ettevõttes Elering. Ometi tulime selle kõigega ühiselt toime. Tuhat pead on ikka tuhat pead. Tuulepargi projektiga liitus nimelt kokku tuhatkond ühistukaaslast ja kamba peale saime tehtud umbes 17 miljoni euro suuruse investeeringu.
2021. aasta algusest müüb tuulepark toodangu börsihinnaga elektrivõrku ja saab peale selle veel 12 järgneva tööaasta eest riiklikke taastuvenergiamakseid.
Mida hoiustajad võitsid? Energiahoiuse fikseeritud aastaintress on 5,5 protsenti ja kui kasumlikkus kasvab, makstakse juurde veel dividende. 2022. aasta üheksa esimest kuud annavad selleks piisavalt julgust, sest puhaskasumit on kogunenud üle 600 000 euro.
Et kellelgi ei tekiks mõtet, mida see Roos siin häbematult oma ühistut reklaamib, pean oluliseks rõhutada, et kuna eesmärk on juba saavutatud, siis uusi energiahoiuseid ühistu vastu ei võta. Seega pole siin enam midagi reklaamida. On vaid tegevusprintsiip Eesti riigile ja miks mitte Pärnu linnale kui kohalikule omavalitsusele, mida teadmiseks ja hea tahte korral eeskujuks võtta.
Taipate, mida ma öelda tahan? Nii Eesti Vabariik kui Pärnu linn saaksid teha samamoodi nagu Tartu hoiu-laenuühistu. Miks ei võiks Pärnu linn kohaliku omavalitsusena rajada kusagile sobivasse kohta oma hiiglaslikul territooriumil linna tuulepargi? Ja teha seda nii nagu Tartu hoiu-laenuühistu
Mõistate, õigesti ja ühistegevuse vaimus elluviiduna tähendaks see uusi töökohti pärnakatele ja hulga raha voolamist Pärnu linna eelarvesse omanikutuluna. Väheneks linna sõltuvus laenurahast ja välisest abist. Maksustamise karvast kättki peaks senisest vähem kodaniku taskusse ajama. Nii nagu Tartu hoiu-laenuühistu on oma liikmetele omanikutulu teenimise allikas, võiks ka Pärnu linnast kujuneda Eesti esimene omavalitsus, mis oma kodanikele oleks samasugune omanikutulu generaator. Ja sellega võiks Pärnu kui Eesti Vabariigi sünnilinn olla eeskujuks kogu meie riigile ja rahvale.
Teeme ühiselt ära?
Andro Roos
Tartu Hoiu-laenuühistu juhatuse esimees
